mina kui õppija

Õppimine on suur töö. Selleks peab olema motivatsiooni ja mis seal salata,ka suurt ajumahtu ja mõistust,et koguda endasse uusi teadmisi ja kogemusi. Mõnele sobib elukestev õpe, teisele jällegi mitte. Samas,isegi kui see keegi ei käi ülikoolis,on juba me elu üks pidev õppimine. Elu õpetab meid pidevalt. Ilma õppimiseta vaevalt siin ilmas õndsaks saab, enesetäiendamine on osakene meie elust ja meie kõigi argipäevarutiinist. Õppimisel me omandame eluks vajalikke oskusi ja saame teadmisi edukaks toimetulekuks eluteel. Õppimise käigus me omandame ka oma ameti, mis meid edaspidi toidab. Mina õppijana olen suhteliselt laisk, lohakas ja kiiresti küllastunud uutest teadmistest. Üsna harva olen tegus ja kõrgelt motiveeritud. Pidevalt tuleb end tagant torkida ja utsitada tööd tegema, vahepeal unustan sootuks,et käin ülikoolis ja lihtsalt pean õppimna, tarkust koguma. Leida tuleb see motivatsioon kuigi see on nii raske ja vaevaline. Mind aitab õppimisel edasi tahe ja jonn püstitatud eesmärgi saavutamisel. Väga oluline selles protsessis on lähedaste tugi, kes toetavad raskel ajal ja aitavad lohutada kui millegi tähtsaga pole hakkama saanud. Õppida tuleb aga mõnuga mitte kohustusest. Õppimisel peab oma mõtteid ja ootusi suunama ja tegema õppimisest nauditava kogemuse. Minu puhul kehtib aga selline reegel, et mida rutem ja kenasti nõutud asjad ära teha, seda parem ja toredam. Saab asjad kaelast ära muidu unustan need sootuks. Õppimine viib mind ju lähemale unistuste täitumisele. Mina õppijana loodan õppida nii palju kui vaja läheb, saada kätte ilus kaua oodatud diplom ja asuda unistuste töökohale kuskil väikses koolis. Minu vigadeks õppimisel on need,et ma ei suuda uut materjali nii kiiresti kui vaja omandada ja niimoodi tekivad minu teadmistesse kiiresti lüngad. Teiseks, ma ei lähene uutele asjadele kergelt. Olen pidevalt närvis uue teema omandamisel. Mul on puudu järjekindlusest, tahtejõust ja olenb õppimisel suhteliselt püsimatu ja kannatamatu. Mul on ka tohutud keskendumisraskused ja kuidagi väga lühike mälu nagu dementsel vanainimesel. Alati kui tuleb midagi keerukat teha, lähen jubedalt närvi ja arvan,et sellega ma küll hakkama ei saa. Sageli veeretan kodused ülesanded teiste teha kuigi pärast ikka tohutult põen,et miks ma küll nii tegin ja nii pole ju ilus ja kuidagi paha tunne tekib,et ise pole selleks ülesandeks endast midagi andnud. Positiivses mõttes on hea see,et ma vähemalt püüan kõik nõutud asjad järgemööda ära teha ja üsna ruttu.