Biheiviorism huvitub eelkõige käitumisest, mõõdetavatest suurustest ja välise tegevuse õppimisest. Õppimist mõistetakse peamiselt üksikute valmisteadmiste, oskuste ja käitumismudelite vastuvõtmise ja säilitamisena, seoste loomise ja meeldejätmisena. Rõhuasetus on välise käitumise kujundamisel, selle muutumisel ja muutuste kinnitamisel.
Kognitiivne õpiteooria järgi on õppimises keskne koht info sisemisel ümbertöötlemisel, mille tulemusena omandab inimene infolvastuvõtuks, lahtimõtestamiseks ja probleemide lahendamiseks tarvilikke sisemisi mudeleid. Õppimine on inimese kõigi psüühiliste protsesside koostoime. Õppija pole stiimuleile alistuvalt reageerija, vaid info teadlik läbitöötaja. Tähtis on iseõppimine. Oluline on taip, uute teadmiste hankimine ja ühendamine varasematega, mõistete moodustamine ja abstraktne mõtlemine.
Konstruktivistlikud õpiteooriad- õppimine pole mitte informatsiooni pelk vastuvõtmine, vaid pigem mõistevõrkude konsrueerimine vastuvõetava info paremaks liigendamiseks. Kogu meie arusaam maailmast sõltub meie kasutavast mõistestikust ning on oma olemuselt meie endi poolt konstrueeritud. Konstruktivistide õpiteooria järgi on kasvatusteaduse vaates vajalik kujundada õppeprotsess niimoodi,et rõhutatakse õpilastes huvi tekitamisele õpitava vastu, nende sisemisele motivatsioonile, soositakse avastusõpet, õppimist läbi praktika.
Humanistlik õpiteooria põhineb kogemustel. Õppimine on sesa tähenduses uute kogemuste, tõlgenduste, mõtestamiste, oletuste, prognooside, analüüside ja üldistuste katkematu ahel. Kogemusliku õppimise käsitluse järgi on õpiviisid isikuti erinevad ja varieeruvad. Iga õppija toob koolitusse oma ainulaadse kogemuspagasi ning nende kogemused võivad nii teoreetilist kui praktilist õpet oluliselt rikastada.
Mina pooldan kogemuslikku õpet kuna õppimine põhineb eelkõige kogemustel.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment