Õppimine on suunatud tegevus, mille tulemusel leiavad õppija käitumises aset suhteliselt püsivad muutused. Õppimine ei piirdu vaid koolipingis omandatuga, vaid leiab aset juba ka millegi korduva läbitegemisel vilumuse suurendamisel, sügavatel läbielamistel või pingsal mõtlemisel. Õppimise põhisisuks on uute kogemuste saamine. Õppijale on omane teadlik püüd saada juurde uusi teadmisi ning suurendada oma vilumust mingil alal. Kõik juurdeõpitav rikastab ja väärtustab varem õpitut. Uued teadmised loovad varem omandatuga peenemaid kognitiivseid struktuure, arendades ja rikastades samas ka õppija isikut. Sihipärasel õppimisel toimuvad info hankimine ning uute käitumisviiside harjutamine. Õppimine on inimese kõigi psüühiliste protsesside koostoime. Oluline on taip, uute teadmiste hankimine ja ühendamine varasemaga, mõistete moodustamine, abstraktne mõtlemine. Õppimine on vaimse tegevuse operatsioonide jada: enesehäälestamine, tähelepanu koondamine, tajumine, teabe vastuvõtt ja mõistmine, meeldejätmine, õpitu kasutamine, lõplik omandamine. Õppimise põhimotiiviks on õppija enda sisemine huvi ja sellest tulenev aktiivsus, mille tulemusena ühendatakse uued ideed meie varasemate teadmistega. Õppimine on sotsiaalne tegevus, see on hinnnete saamine. Meie teadvuse omadus panna tähele reaalsust, teha omad järeldused ja liikuda oma mõtetes teatud suunas. Selle tulemusena saavad muutuda mõttemallid. Parim moodus õppida on näha, kuulda ja teha. Õppimine on teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamine kohanemiseks keskkonnaga. Kiires muutuvas maailmas on õppimine üks olulisemaid protsesse. Õppimine on läbi ajaloo olnud üks järjepidavamaid tulevikule ja ellujäämisele suunatud tegevus.
Õppimine tagab järjepidevuse. Õpitud teadmised, oskused ja kogemused on inimeselt inimesele edasiantavad. Õppimine on eneseleidmine, eneseteostamine ja kindel tugi kiiresti arenevas maailmas.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment