aprilli kokkuvõte

Nagu põld, mis ei ole ilma harimata viljakas, ni iei tooda ka meie mõistus, ilma vaimutoitu saamata väärtuslikke vilju.
Seneca
Maailm meie ümber on täis pidevaid muutusi. Et edukalt hakkama saada, tuleb kärul püsimiseks ka midagi ette võtta. Minu areng tähendab ennast täiendada, teadmisi värskendada. Väga oluline on olnud loengu raames,et enesetäiendamine oleks teadlik ja teadmine, kuhu teel ollakse. Inimene õpib kogu elu ja nii ka siis mina. Õppimine täiskasvanueas loengu raames olen hakanud aru saama, et minu hariduskäik ei lõppenud keskkooli lõpetamisel, vaid jätkub aina edasi. Isegi kui ma poleks ülikooli astunud, oleks ikka mitteformaalselt õppinud,et päris uute teadmiste ja kogemuste ma poleks jäänud. Olen saanud teada, kuidas õppida õppima, kuidas kasutada erinevaid õppimismeetodeid ja miks on üldse oluline täiskasvanud haridussse kaasata, enda arendamine-maailm on pidevas muutumises ja peale tulevad uued teadmised, seepärast on vaja end pidevalt täiendada.

õppimine grupis

Me kõik oleme erinevad. Meil on erinevad eelistused ja õpistiilid. Mina olen avastanud,et ma olen pigem omaette nokitseja, kes ei naudi õppimist grupis, vaid eelistan privaatsust. Kuigi tõsi ta on,et grupis lahendades paraneb tehtud töö kvaliteet, sest töööle lisandub kontroll. Kord tuleb üks ülesandega toime, kord teine. Minule meeldib siiski üksi tööd teha nagu üksikule hundile, sest siis saan kirjutada ja teha niimoodi nagu heaks arvan, ei pea arvestama teiste arvamustega ja ootama teiste järgi, millal keegi oma ideedega lagedale tuleb. Aga kui ma juba tõepoolest pean osalema rühmatöös,siis olen pigem kuulaja rollis ja tavaliselt on juhtunud nõnda,et jään hoopis tahaplaanile. Ma pole vist eriti aktiivne kaasarääkija, osaleja.

õpiminapilt

Oma õpiharjumusi analüüsides satun ikka mõtlema, kui suure muutuse õppijana
olen ma läbi teinud võrreldes ajaga, mil ma õppisin alles üldhariduskoolis. Tol ajal
oli õpieesmärgiks ära lõpetada klass (või kool), kuid praegu sellele ajale tagasi
vaadates võin väita, et kogu mu õpitegevus oli tol ajal suures osas mõtestamata,
eesmärgistamata – minu enda jaoks polnud selge, miks ma õpin või mida tahan
üldse saavutada. Samuti ei teadnud ma siis midagi õppimise seaduspärasustest –
õppisin nagu ikka viimasel ööl enne eksamit....
Ma olen pisut “pikkade juhtmetega”. Ma mõtlen küll kiiresti ja võtan infot vastu
kiiresti, aga vajan aega selleks, et saadud informatsiooni töödelda ehk asjad läbi
mõelda.
Ma olen üsna kriitiline nii enda kui ka teiste inimeste mõtete suhtes ning
ma oman tavaliselt oma arvamust asjade suhtes, millega ma olen kuidagi seotud.
Samas ei ole ma siiski oma arvamuses väga jäärapäiselt kinni, vaid olen valmis seda
muutma, kui keegi või miski tõestab mulle , et ma eksin.
Minu tugevad ja nõrgad küljed õppijana? Üheks oma tugevaks küljeks õppijana
pean kindlasti sisemise motivatsiooni olemasolu, tahet õppida, sisemist vajadust
ennast pidevalt edasi arendada. Teiseks tugevuseks loen enda juures kohusetunnet.Nõrkadest külgedest võiks välja tuua ehk vähese püsivuse ja laiskuse.

täiskasvanuharidus

Tegemist on vabaharidusega,s.t inimene ise otsustab,kas läheb edasi õppima või mitte ,see on vabatahtlik tegevus,ettevõtmine. Täiskasvanu võib ennast täiendada, et avardada olemasolevaid teadmisi ja oskusi. Täiskasvanuharidus on kui koolitusprotsess, mida viiakse läbi täiskasvanu eripärasid arvestades, meile iseloomulikul moel. Haridus on neile õppija kui isiksuse arendamiseks. Täiskasvanute haridust viivad läbi erinevad institutsioonid,et saavutada oodatuid hariduslikke eesmärke. Õpitakse edasi kutsekeskustes, kõrgkoolides ja käiakse erinevatel koolitustel.
Haridus-ja Teadusministeeriumi seletuse järgi on täiskasvanuharidus on täiskasvanud elanikkonna terviklik organiseeritud õppetegevus, mis ei sõltu õppe sisust, tasemest või meetoditest, see võib asendada või olla jätkuks esmasele haridusele, mis omandatakse koolis, kolledžis või ülikoolis.
Statistikast järeldub,et täiskasvanud on järjest enam õppima hakanud,et end pidevalt täiendada, olla asjakohane tänapäeva globaliseeruvas infoühiskonnas. Inimene suudab uued väljakutsed vastu võtta, kui ta on valmis igapäevaselt ja läbi kogu elu omandama uusi teadmisi, oskusi, kogemusi ja kasutama neid tõhusalt nii iseenda kui ümbritseva keskkonna arendamiseks.Muutuvas maailmas toimetulek eeldab elukestvat õppimist, mille üks ja oluline osa on koos ühiskonna muutumisega muutuv täiskasvanuharidus.
Aga mõni siiski loobub edasisest õppimisest,sest tema teele on sattunud takistused,mis segavad õppimkist.Õppimist takistavad tegurid saab jaotada kahte suurde gruppi: inimese hoiakutest ja ümbritsevast keskkonnast tulenevad takistused. Esimesel puhul võib inimest saata arusaam, et tal pole tarvis õppida, talle ei sobi õppimine (halvad mälestused koolist) või et ta on õppimiseks liiga vana. Teisel puhul ei pääse aga inimene näiteks koolitusele ligi, kuna see on kallis, toimub ebasobival ajal või liiga kaugel kodust.

mina kui õppija

Õppimine on suur töö. Selleks peab olema motivatsiooni ja mis seal salata,ka suurt ajumahtu ja mõistust,et koguda endasse uusi teadmisi ja kogemusi. Mõnele sobib elukestev õpe, teisele jällegi mitte. Samas,isegi kui see keegi ei käi ülikoolis,on juba me elu üks pidev õppimine. Elu õpetab meid pidevalt. Ilma õppimiseta vaevalt siin ilmas õndsaks saab, enesetäiendamine on osakene meie elust ja meie kõigi argipäevarutiinist. Õppimisel me omandame eluks vajalikke oskusi ja saame teadmisi edukaks toimetulekuks eluteel. Õppimise käigus me omandame ka oma ameti, mis meid edaspidi toidab. Mina õppijana olen suhteliselt laisk, lohakas ja kiiresti küllastunud uutest teadmistest. Üsna harva olen tegus ja kõrgelt motiveeritud. Pidevalt tuleb end tagant torkida ja utsitada tööd tegema, vahepeal unustan sootuks,et käin ülikoolis ja lihtsalt pean õppimna, tarkust koguma. Leida tuleb see motivatsioon kuigi see on nii raske ja vaevaline. Mind aitab õppimisel edasi tahe ja jonn püstitatud eesmärgi saavutamisel. Väga oluline selles protsessis on lähedaste tugi, kes toetavad raskel ajal ja aitavad lohutada kui millegi tähtsaga pole hakkama saanud. Õppida tuleb aga mõnuga mitte kohustusest. Õppimisel peab oma mõtteid ja ootusi suunama ja tegema õppimisest nauditava kogemuse. Minu puhul kehtib aga selline reegel, et mida rutem ja kenasti nõutud asjad ära teha, seda parem ja toredam. Saab asjad kaelast ära muidu unustan need sootuks. Õppimine viib mind ju lähemale unistuste täitumisele. Mina õppijana loodan õppida nii palju kui vaja läheb, saada kätte ilus kaua oodatud diplom ja asuda unistuste töökohale kuskil väikses koolis. Minu vigadeks õppimisel on need,et ma ei suuda uut materjali nii kiiresti kui vaja omandada ja niimoodi tekivad minu teadmistesse kiiresti lüngad. Teiseks, ma ei lähene uutele asjadele kergelt. Olen pidevalt närvis uue teema omandamisel. Mul on puudu järjekindlusest, tahtejõust ja olenb õppimisel suhteliselt püsimatu ja kannatamatu. Mul on ka tohutud keskendumisraskused ja kuidagi väga lühike mälu nagu dementsel vanainimesel. Alati kui tuleb midagi keerukat teha, lähen jubedalt närvi ja arvan,et sellega ma küll hakkama ei saa. Sageli veeretan kodused ülesanded teiste teha kuigi pärast ikka tohutult põen,et miks ma küll nii tegin ja nii pole ju ilus ja kuidagi paha tunne tekib,et ise pole selleks ülesandeks endast midagi andnud. Positiivses mõttes on hea see,et ma vähemalt püüan kõik nõutud asjad järgemööda ära teha ja üsna ruttu.

õppimisteooriad 2

Biheiviorism huvitub eelkõige käitumisest, mõõdetavatest suurustest ja välise tegevuse õppimisest. Õppimist mõistetakse peamiselt üksikute valmisteadmiste, oskuste ja käitumismudelite vastuvõtmise ja säilitamisena, seoste loomise ja meeldejätmisena. Rõhuasetus on välise käitumise kujundamisel, selle muutumisel ja muutuste kinnitamisel.
Kognitiivne õpiteooria järgi on õppimises keskne koht info sisemisel ümbertöötlemisel, mille tulemusena omandab inimene infolvastuvõtuks, lahtimõtestamiseks ja probleemide lahendamiseks tarvilikke sisemisi mudeleid. Õppimine on inimese kõigi psüühiliste protsesside koostoime. Õppija pole stiimuleile alistuvalt reageerija, vaid info teadlik läbitöötaja. Tähtis on iseõppimine. Oluline on taip, uute teadmiste hankimine ja ühendamine varasematega, mõistete moodustamine ja abstraktne mõtlemine.
Konstruktivistlikud õpiteooriad- õppimine pole mitte informatsiooni pelk vastuvõtmine, vaid pigem mõistevõrkude konsrueerimine vastuvõetava info paremaks liigendamiseks. Kogu meie arusaam maailmast sõltub meie kasutavast mõistestikust ning on oma olemuselt meie endi poolt konstrueeritud. Konstruktivistide õpiteooria järgi on kasvatusteaduse vaates vajalik kujundada õppeprotsess niimoodi,et rõhutatakse õpilastes huvi tekitamisele õpitava vastu, nende sisemisele motivatsioonile, soositakse avastusõpet, õppimist läbi praktika.
Humanistlik õpiteooria põhineb kogemustel. Õppimine on sesa tähenduses uute kogemuste, tõlgenduste, mõtestamiste, oletuste, prognooside, analüüside ja üldistuste katkematu ahel. Kogemusliku õppimise käsitluse järgi on õpiviisid isikuti erinevad ja varieeruvad. Iga õppija toob koolitusse oma ainulaadse kogemuspagasi ning nende kogemused võivad nii teoreetilist kui praktilist õpet oluliselt rikastada.
Mina pooldan kogemuslikku õpet kuna õppimine põhineb eelkõige kogemustel.

õppimisteooriad

Kaasaegsed õppimisteooriad vastandavcad end traditsioonilistele-biheivioristlikele-metoodikatele. Kõige mõjukamaks koolkonnaks on konstruktivism, millega seovad end mitmed tänapäevased didaktilised teooriad ja õpetamismeetodid. Inimestel on erinevad arusaamad õppimisest ja õpetamisest ning sellest, mis on nende tegevuste juures oluline ja normaalne. Neid hoiakuid, põhimõtteid ja uskumusi, mis juhivad inimese käitumist õppimisel ja õpetamisel-õppimiskäsituseks. Õppimine on protsess,mitte lõpptulemus, koherentne protsess, mis tugineb kogemusele; terviklik maailmakäsitlus, mis hõlmab mõtlemist, tunnetamist ja tegutsemist.Õppimisteooriad jagunevad biheivioristlikuks, kognitiivseks, konstruktivistlikuks ja humanistlikuks.