mina kui õppija

Õppimine on suur töö. Selleks peab olema motivatsiooni ja mis seal salata,ka suurt ajumahtu ja mõistust,et koguda endasse uusi teadmisi ja kogemusi. Mõnele sobib elukestev õpe, teisele jällegi mitte. Samas,isegi kui see keegi ei käi ülikoolis,on juba me elu üks pidev õppimine. Elu õpetab meid pidevalt. Ilma õppimiseta vaevalt siin ilmas õndsaks saab, enesetäiendamine on osakene meie elust ja meie kõigi argipäevarutiinist. Õppimisel me omandame eluks vajalikke oskusi ja saame teadmisi edukaks toimetulekuks eluteel. Õppimise käigus me omandame ka oma ameti, mis meid edaspidi toidab. Mina õppijana olen suhteliselt laisk, lohakas ja kiiresti küllastunud uutest teadmistest. Üsna harva olen tegus ja kõrgelt motiveeritud. Pidevalt tuleb end tagant torkida ja utsitada tööd tegema, vahepeal unustan sootuks,et käin ülikoolis ja lihtsalt pean õppimna, tarkust koguma. Leida tuleb see motivatsioon kuigi see on nii raske ja vaevaline. Mind aitab õppimisel edasi tahe ja jonn püstitatud eesmärgi saavutamisel. Väga oluline selles protsessis on lähedaste tugi, kes toetavad raskel ajal ja aitavad lohutada kui millegi tähtsaga pole hakkama saanud. Õppida tuleb aga mõnuga mitte kohustusest. Õppimisel peab oma mõtteid ja ootusi suunama ja tegema õppimisest nauditava kogemuse. Minu puhul kehtib aga selline reegel, et mida rutem ja kenasti nõutud asjad ära teha, seda parem ja toredam. Saab asjad kaelast ära muidu unustan need sootuks. Õppimine viib mind ju lähemale unistuste täitumisele. Mina õppijana loodan õppida nii palju kui vaja läheb, saada kätte ilus kaua oodatud diplom ja asuda unistuste töökohale kuskil väikses koolis. Minu vigadeks õppimisel on need,et ma ei suuda uut materjali nii kiiresti kui vaja omandada ja niimoodi tekivad minu teadmistesse kiiresti lüngad. Teiseks, ma ei lähene uutele asjadele kergelt. Olen pidevalt närvis uue teema omandamisel. Mul on puudu järjekindlusest, tahtejõust ja olenb õppimisel suhteliselt püsimatu ja kannatamatu. Mul on ka tohutud keskendumisraskused ja kuidagi väga lühike mälu nagu dementsel vanainimesel. Alati kui tuleb midagi keerukat teha, lähen jubedalt närvi ja arvan,et sellega ma küll hakkama ei saa. Sageli veeretan kodused ülesanded teiste teha kuigi pärast ikka tohutult põen,et miks ma küll nii tegin ja nii pole ju ilus ja kuidagi paha tunne tekib,et ise pole selleks ülesandeks endast midagi andnud. Positiivses mõttes on hea see,et ma vähemalt püüan kõik nõutud asjad järgemööda ära teha ja üsna ruttu.

õppimisteooriad 2

Biheiviorism huvitub eelkõige käitumisest, mõõdetavatest suurustest ja välise tegevuse õppimisest. Õppimist mõistetakse peamiselt üksikute valmisteadmiste, oskuste ja käitumismudelite vastuvõtmise ja säilitamisena, seoste loomise ja meeldejätmisena. Rõhuasetus on välise käitumise kujundamisel, selle muutumisel ja muutuste kinnitamisel.
Kognitiivne õpiteooria järgi on õppimises keskne koht info sisemisel ümbertöötlemisel, mille tulemusena omandab inimene infolvastuvõtuks, lahtimõtestamiseks ja probleemide lahendamiseks tarvilikke sisemisi mudeleid. Õppimine on inimese kõigi psüühiliste protsesside koostoime. Õppija pole stiimuleile alistuvalt reageerija, vaid info teadlik läbitöötaja. Tähtis on iseõppimine. Oluline on taip, uute teadmiste hankimine ja ühendamine varasematega, mõistete moodustamine ja abstraktne mõtlemine.
Konstruktivistlikud õpiteooriad- õppimine pole mitte informatsiooni pelk vastuvõtmine, vaid pigem mõistevõrkude konsrueerimine vastuvõetava info paremaks liigendamiseks. Kogu meie arusaam maailmast sõltub meie kasutavast mõistestikust ning on oma olemuselt meie endi poolt konstrueeritud. Konstruktivistide õpiteooria järgi on kasvatusteaduse vaates vajalik kujundada õppeprotsess niimoodi,et rõhutatakse õpilastes huvi tekitamisele õpitava vastu, nende sisemisele motivatsioonile, soositakse avastusõpet, õppimist läbi praktika.
Humanistlik õpiteooria põhineb kogemustel. Õppimine on sesa tähenduses uute kogemuste, tõlgenduste, mõtestamiste, oletuste, prognooside, analüüside ja üldistuste katkematu ahel. Kogemusliku õppimise käsitluse järgi on õpiviisid isikuti erinevad ja varieeruvad. Iga õppija toob koolitusse oma ainulaadse kogemuspagasi ning nende kogemused võivad nii teoreetilist kui praktilist õpet oluliselt rikastada.
Mina pooldan kogemuslikku õpet kuna õppimine põhineb eelkõige kogemustel.

õppimisteooriad

Kaasaegsed õppimisteooriad vastandavcad end traditsioonilistele-biheivioristlikele-metoodikatele. Kõige mõjukamaks koolkonnaks on konstruktivism, millega seovad end mitmed tänapäevased didaktilised teooriad ja õpetamismeetodid. Inimestel on erinevad arusaamad õppimisest ja õpetamisest ning sellest, mis on nende tegevuste juures oluline ja normaalne. Neid hoiakuid, põhimõtteid ja uskumusi, mis juhivad inimese käitumist õppimisel ja õpetamisel-õppimiskäsituseks. Õppimine on protsess,mitte lõpptulemus, koherentne protsess, mis tugineb kogemusele; terviklik maailmakäsitlus, mis hõlmab mõtlemist, tunnetamist ja tegutsemist.Õppimisteooriad jagunevad biheivioristlikuks, kognitiivseks, konstruktivistlikuks ja humanistlikuks.

Mis on õppimine?

Õppimine on suunatud tegevus, mille tulemusel leiavad õppija käitumises aset suhteliselt püsivad muutused. Õppimine ei piirdu vaid koolipingis omandatuga, vaid leiab aset juba ka millegi korduva läbitegemisel vilumuse suurendamisel, sügavatel läbielamistel või pingsal mõtlemisel. Õppimise põhisisuks on uute kogemuste saamine. Õppijale on omane teadlik püüd saada juurde uusi teadmisi ning suurendada oma vilumust mingil alal. Kõik juurdeõpitav rikastab ja väärtustab varem õpitut. Uued teadmised loovad varem omandatuga peenemaid kognitiivseid struktuure, arendades ja rikastades samas ka õppija isikut. Sihipärasel õppimisel toimuvad info hankimine ning uute käitumisviiside harjutamine. Õppimine on inimese kõigi psüühiliste protsesside koostoime. Oluline on taip, uute teadmiste hankimine ja ühendamine varasemaga, mõistete moodustamine, abstraktne mõtlemine. Õppimine on vaimse tegevuse operatsioonide jada: enesehäälestamine, tähelepanu koondamine, tajumine, teabe vastuvõtt ja mõistmine, meeldejätmine, õpitu kasutamine, lõplik omandamine. Õppimise põhimotiiviks on õppija enda sisemine huvi ja sellest tulenev aktiivsus, mille tulemusena ühendatakse uued ideed meie varasemate teadmistega. Õppimine on sotsiaalne tegevus, see on hinnnete saamine. Meie teadvuse omadus panna tähele reaalsust, teha omad järeldused ja liikuda oma mõtetes teatud suunas. Selle tulemusena saavad muutuda mõttemallid. Parim moodus õppida on näha, kuulda ja teha. Õppimine on teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamine kohanemiseks keskkonnaga. Kiires muutuvas maailmas on õppimine üks olulisemaid protsesse. Õppimine on läbi ajaloo olnud üks järjepidavamaid tulevikule ja ellujäämisele suunatud tegevus.
Õppimine tagab järjepidevuse. Õpitud teadmised, oskused ja kogemused on inimeselt inimesele edasiantavad. Õppimine on eneseleidmine, eneseteostamine ja kindel tugi kiiresti arenevas maailmas.

esimene ülesanne loengu raames

Esimene ülesanne,mis meile anti, oli analüüsida üht filmi kahest. Valisime rühmaga Mona Lisa naeratuse,milles peaosa mängis Julia Roberts. Kirjutasin juba ka, missugune oli selle filmi tegevus. mULLE TUNDUS SEE ülesanne lihtsana,aga kui hakkasin sellele tähelepanu pöörama,et kuidas seda siiski teha, osutus see siiski keeruliseks ülesandeks. Kõik ei läinud nii libedalt nagu lootsin. Kui oli vaja selle asjaga tegeleda,kadus neti ühendus ära ja ma olin lausa paanikas,et mis nüüd saab eriti kui seda ülesannet tuli lahendada meii teel . Nüüd ongi kõik rühmaliikmed nagu oravad rattas. Üks ootab ühelt kirja,teine tesielt- see on väga närvesööv ülesanne. Loodan,et teiste ülesannetega ei kuku nii tobedalt välja. Eks näis,milline tuleb meil see ettekanne kolmapäeval.