Vaatasin täna "Mona Lisa naeratust", kus peaosas oli Julia Roberts. Ta mängis seal filmis Katherine,kes oli Yellesi koolis kunstiajaloo õppejõud. Filmi oli mõnus vaadata kuna see kajastas seda,kuidas keegi uus õpetaja läheb uude kooli jaoma meetoditega(õpetamis), kuidas õpetada õpilastele õigel viisil kunsti, kuidas teadmisi edasi anda. Algul oli Katherinel raske nende õpilastega hakkama saada kuna nood õpilased olid tunniks nii pingsalt ette valmistanud,et teadsid juba kõike ette,mis maali keegi oli maalinud.
Mulle meeldis,et Katherine leidis pikemalt arutamata õige meetodi,kuidas tunde edasi anda,et mitte vana ja iganenud plaani lõksu jääda. Katherine oli oma õpetamismeetodites uuemeelne. Ta tahtis aina uuendusi ja rakendada uusi õpetamismeetodeid seal koolis. Talle küll ei lubatud neid kasutada,aga ta vähemalt katsetas. Katherine arvas,et õppimine ei piirdu vaid koolipingis omandatuga, ta tundis,et kunst on sügavam, mis nõuabki erilist lähenemist, sügavamat läbielamist. Läbi kunsti pidid õpilased saama uusi ideid ja kogemusi, kus kunst pidi kogu ulatuses kaasa haarama. Õppimine pidi kujundama eelarvamusi ja uskumusi. Kõik juurdeõpitav on rikastav, kus uued teadmised loovad peenemaid kognitiivseid struktuure, arendades ja rikastades õppija isikut. Katherine ei taganenud oma ideedest kuigi koolis seda nõuti,et ta õpetaks ikka sealse kooli õppekava järgi. Katherine ei olnud sellega päri ja nii ta lahkuski koolist ja läks Euroopasse oma ideid edasi andma.
Mulle isiklikult see film meeldis. Julia Roberts sobis ideaalselt sellesse rolli kuna ta on natuke välimuselt õpetajalik, õpetajaloomusega. Film oli arendava sisuga, kus oli peale tundide andmise ka suhtedraamasid ja laulu, tantsu.Soovitan seda filmi ka teistel vaadata. Selleks peab muidugi aega leidma,et selle sisu üle sügavamalt järele mõelda ja et kujuneks oma arvamus sellest.