Käisin täna siis teisel Täiskasvanu õppija loengus ja sain nii mõndagi uut teada. Lugesime superõppija Albert Andersoni arengust ja tema elust üldse,et kuidas ta väärtustab haridust ja kuis see on tal andnud võimalusi tuleviku planeerimiseks. Mulle endale tundub,et täiskasvanud õppijad on väga püüdlikud,edasiarenevad igal valitud erialal, hästi töökad ja usinad. Usun,et täiskasb´vanu väärtustab haridust rohkem kui nooremapoolne seda teha suudab,vanem inimene oskab hinnata hariduse väärtust. Ta teab,et ilma hariduseta pole õiget elu,sest muidu jääd nagu elu hammasrataste vahele.
Haridus sõltub siis sotsiaalsest kontekstist, geograafilisest asetusest,eelnevatest kogemustest, kultuurist. Me märkame oma ümber,kuidas keegi haridust omandab. Õks suudab imekähku omandada uusi teadmisi mõni jääb aga toppama millegi taga. Muidugi oleneb hariduse omandamine eelnevatest teadmistest ja oskusest uut informatsiooni omandada,meetoditest ja inimese mälumahust.
Mulle meeldis Albert Andersoni mõttekäik,et meis endis on kõik võimalused,et saavutada endaga rahulolu ja õnn. õppimine kestab kogu elu vältel ja tore on anda oma kogemusi ja teadmisi edasi noortele õppijatele või neile vanematele inimestele,kes on siiski otsustanud oma haridusteed jätkata. Õppimine on ja jääb elu lahutamatuks osaks ja inimene õpib kogu elu.
Tänases loengus määratlesime,kes on üldse täiskasvanud õppija. Täiskasvanud õppija määratlus:18 või 25 aastane või vanem, kes siis vastutab oma elu eest, on kõps ja arenenud, tal on kvalifikatsioon, majanduslikult iseseisev, täidab olulisi rolle ühiskonnas. Enesearengu subjektist lähtudes on oma arengueesmärkide nimel toimiv indiviid, vastutab enda käitumise eest.
Loengu käigus tekkis mul aga küsimus,et miks just vanemad inimesed väärtustavad rohkem haridust ja noored ei suuda seda veel ja milliseid meetodeid armastavad vanemad inimesed kasutada õppimiseks?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment