Vaatasin täna "Mona Lisa naeratust", kus peaosas oli Julia Roberts. Ta mängis seal filmis Katherine,kes oli Yellesi koolis kunstiajaloo õppejõud. Filmi oli mõnus vaadata kuna see kajastas seda,kuidas keegi uus õpetaja läheb uude kooli jaoma meetoditega(õpetamis), kuidas õpetada õpilastele õigel viisil kunsti, kuidas teadmisi edasi anda. Algul oli Katherinel raske nende õpilastega hakkama saada kuna nood õpilased olid tunniks nii pingsalt ette valmistanud,et teadsid juba kõike ette,mis maali keegi oli maalinud.
Mulle meeldis,et Katherine leidis pikemalt arutamata õige meetodi,kuidas tunde edasi anda,et mitte vana ja iganenud plaani lõksu jääda. Katherine oli oma õpetamismeetodites uuemeelne. Ta tahtis aina uuendusi ja rakendada uusi õpetamismeetodeid seal koolis. Talle küll ei lubatud neid kasutada,aga ta vähemalt katsetas. Katherine arvas,et õppimine ei piirdu vaid koolipingis omandatuga, ta tundis,et kunst on sügavam, mis nõuabki erilist lähenemist, sügavamat läbielamist. Läbi kunsti pidid õpilased saama uusi ideid ja kogemusi, kus kunst pidi kogu ulatuses kaasa haarama. Õppimine pidi kujundama eelarvamusi ja uskumusi. Kõik juurdeõpitav on rikastav, kus uued teadmised loovad peenemaid kognitiivseid struktuure, arendades ja rikastades õppija isikut. Katherine ei taganenud oma ideedest kuigi koolis seda nõuti,et ta õpetaks ikka sealse kooli õppekava järgi. Katherine ei olnud sellega päri ja nii ta lahkuski koolist ja läks Euroopasse oma ideid edasi andma.
Mulle isiklikult see film meeldis. Julia Roberts sobis ideaalselt sellesse rolli kuna ta on natuke välimuselt õpetajalik, õpetajaloomusega. Film oli arendava sisuga, kus oli peale tundide andmise ka suhtedraamasid ja laulu, tantsu.Soovitan seda filmi ka teistel vaadata. Selleks peab muidugi aega leidma,et selle sisu üle sügavamalt järele mõelda ja et kujuneks oma arvamus sellest.

õppimine täiskasvanueas 2

Käisin täna siis teisel Täiskasvanu õppija loengus ja sain nii mõndagi uut teada. Lugesime superõppija Albert Andersoni arengust ja tema elust üldse,et kuidas ta väärtustab haridust ja kuis see on tal andnud võimalusi tuleviku planeerimiseks. Mulle endale tundub,et täiskasvanud õppijad on väga püüdlikud,edasiarenevad igal valitud erialal, hästi töökad ja usinad. Usun,et täiskasb´vanu väärtustab haridust rohkem kui nooremapoolne seda teha suudab,vanem inimene oskab hinnata hariduse väärtust. Ta teab,et ilma hariduseta pole õiget elu,sest muidu jääd nagu elu hammasrataste vahele.
Haridus sõltub siis sotsiaalsest kontekstist, geograafilisest asetusest,eelnevatest kogemustest, kultuurist. Me märkame oma ümber,kuidas keegi haridust omandab. Õks suudab imekähku omandada uusi teadmisi mõni jääb aga toppama millegi taga. Muidugi oleneb hariduse omandamine eelnevatest teadmistest ja oskusest uut informatsiooni omandada,meetoditest ja inimese mälumahust.
Mulle meeldis Albert Andersoni mõttekäik,et meis endis on kõik võimalused,et saavutada endaga rahulolu ja õnn. õppimine kestab kogu elu vältel ja tore on anda oma kogemusi ja teadmisi edasi noortele õppijatele või neile vanematele inimestele,kes on siiski otsustanud oma haridusteed jätkata. Õppimine on ja jääb elu lahutamatuks osaks ja inimene õpib kogu elu.
Tänases loengus määratlesime,kes on üldse täiskasvanud õppija. Täiskasvanud õppija määratlus:18 või 25 aastane või vanem, kes siis vastutab oma elu eest, on kõps ja arenenud, tal on kvalifikatsioon, majanduslikult iseseisev, täidab olulisi rolle ühiskonnas. Enesearengu subjektist lähtudes on oma arengueesmärkide nimel toimiv indiviid, vastutab enda käitumise eest.
Loengu käigus tekkis mul aga küsimus,et miks just vanemad inimesed väärtustavad rohkem haridust ja noored ei suuda seda veel ja milliseid meetodeid armastavad vanemad inimesed kasutada õppimiseks?